Digifotograafia värvide loomulikkus

Leidsin internetist WB vahemikud. Need aitavad numbriliselt kergemini WB paika saada. Kuna olen pildistanud auto WB, siis enamus pilte vale WB-ga. Aga neil saab LR-s õige WB paika panna.
Ongi nii, et LR-s kõigepealt WB paika ja siis vajadusel värve muuta.
Aitäh!

Oled asjast suht õigesti aru saanud.

  1. Auto WB ON probleemne – kui tahad teha dokumendifotot siis pead valgebalansi iga kord hallkaardiga paika lükkama, muul juhul on kaamera presetid suht hea algus.
    NB! Looduses on kõige mõistlikum alustada seadega pilv, seda eriti keskpäevases päikeses mis muidu tuleb, tänu tugevale UV-le liiga külm. Vaid päikesetõusu-loojangu hetkel tasub sättida valgebilanss päevavalgusele.

  2. Vaata mis värviruums töötad (sRGB, Adobe RGB vms) ning säti oma soft vastavalt, muidu on tulemus rohkem või vähem cross-processing.

  3. Saa aru et ei ole olemas asja nagu õige värv – inimsilma dünaamika on päevavalguses ca 14-15 stoppi, nagu ka korralikumate sensorite dünaamika, monitor-telekas näitab healjuhul 10 stoppi (HDR telekas tõesti needsamad 14 stoppi kuid see standard ei ole veel eriti laialt levinud), paber 6-, absoluutsetes ideaaltingimustes 7 stoppi. See mis jääb dünaamikas puudu kompenseeritakse osalt värviga ning osalt lokaalkontrastiga (sharpening) ehk mitte-HDR-monitori peal ongi ainus õige värv vale värv.

  4. Värv on põhiline asi millega fotograaf annab üle MEELEOLU. Vaata proffide tehtud fotosid ja filme kus valgebilanss keeratakse nii puusse et vint üle viskab – puhtalt ja ainult sellepärast et meeleolu oleks õige…

MetsJeesus kirjutas:

Oled asjast suht õigesti aru saanud.

  1. Auto WB ON probleemne – kui tahad teha dokumendifotot siis
    pead valgebalansi iga kord hallkaardiga paika lükkama, muul
    juhul on kaamera presetid suht hea algus.

AWB, nii nagu iga muu tehisintellekti jupike on täpselt nii hea, nagu kaameratootja on suutnud selle teha. Enamikus stseenides paneb AWB värvid harju keskmise vaataja jaoks õigeks, aga mitte täpselt õigeks vaid peaaegu. Ebatavalise valguse või ebatavalise tooniga kaadrid aga keerab metsa s.t. üritab tavaliseks keerata. Vanasti tegi AWB kõik päikeseloojangud mingiks pruunikaks-hallikaks, uuematel kaameratel on asi parem.
Neutraalhalli järgi on jah kaval valgebalanss paika panna, kui on enam vähem “normaalsed” valgusolud. Aga kui näiteks valgustad tuba ainult punase valgusdioodiga ja proovid kaardilt halli mõõta, siis saad ikka väga hullut mööda tulemuse.

Igatahes kui tahad protsessiüle veid rohkem kontrolli, keera aparaat juba pildistamise ajal automaatse valgebalansi pealt minema, ükskõik kuhu mujale, aga AWB pealt ära. Sama, nagu muude parameetritega – edasijõudnud amatöör ju enamasti ei pildista ju P programmiga, vaid ikka A või S, sõltuvalt, kas tahad teravusügavust ette anda või liikumise muljet.

  1. Saa aru et ei ole olemas asja nagu õige värv – inimsilma
    dünaamika on päevavalguses ca 14-15 stoppi…

Õige värv on ikka olemas – tehniliselt saab värvitooni füüsikalised parametrid ära mõõta, seadmed ära kalibreerida ja standard välja kuulutada. Selline, mis enamikule inimestel tundub õige värv. Nii on ka tehtud. Samamoodi saab nahatooni ära kalibreerida – mõõdetakse paljude inimeste nahatoone, leitakse “keskmine ilus”, pildistakse kalibreeritud seadmega. Kui nüüd mõni tegelinski tuleb oma sinisema nahaga ja teine pruuniga, siis peaks ka dokumendifotodel vahe välja tulema, mitte et “automaatne valgenahatooni balanss” teeb kõik ühesuguseks.

  1. Värv on põhiline asi millega fotograaf annab üle
    MEELEOLU. Vaata proffide tehtud fotosid ja filme kus
    valgebilanss keeratakse nii puusse et vint üle viskab –
    puhtalt ja ainult sellepärast et meeleolu oleks õige…

Algselt küsiti, kuidas saab “meeleolu” selliseks, et tulemus oleks maksimaalselt dokumendifoto omadustega ehk “loomulik”?
Ja tuli välja, et küsija soovib veidi õpetust aparaadi ja töötlusprogrammi võimaluste osas.
Jeesukese dogmad siin ei müü.


petslane

PS kirjutas:

Ma olen endiselt sellel arvamusel, et öösel
pildistatakse päevase WB-ga. Enne kui keegi vastu vaidlema
hakkab, mõelge, miks ei ole ühelgi kaameral öö pildistamise
seadistust. Ka värvide nägemist saab arendada, selles õiges
suunas.

Siiski-siiski, paljudel aparaatidel on olemas igasuguseid valikpakette nagu: ilutulestik, öötaevas, loojang jms.
Kõik nad topivad peale mingi tootjapoolse nägemuse sobivast valgebalansist. Kas ka ilusa, see on juba kasutaja hinnata. Igatahes, kes kasutab ja saab hea tulemuse, sellele võib vaid jõudu ja head pealehakkamist edaspidisekski soovida.

Mulle endale meeldisid filmiajastul just slaidile pildistatud pika säriga öövaated – seal tulid esile huvitavad värvid, mida inimsilm hämaras üldse ei tajunud. Praegustel digikatel on pika säriga pildistamisel veel olulisi puudusi slaidfilmi ees. Ja hea slaidfilmi värvid olid alati “õiged”, kui just ilmutamisel midagi untsu ei keeratud. Ja slaid oli loomulikult “daylight”, mitte “tungsten” :slight_smile:


petslane

(henry kirjutab): kas mõnel vingemal apraadil ei ole lisasilma mis läbi hallklaasi vaatab ja selle järgi õige valgebalansi määrab.

(Aivar kirjutab): Foveon

Moodne ööpilt tehakse ülisuure avaga, ülikõrge isoga
Millegipärast töötab ka inimese-looma silmamuna hämaras mulk ammuli ning lõpptulemusena hakkab footonmüra närvi-wõrgul põhinevast müraeemaldusest läbi peksma ehk suur ava ja mõningane müra lihtsalt käivad kaasas fotograafia Tumedama Poolega…

Suht lühike säri tähendab aga seda et ei pea jurgendama kolm-jalaga ehk pilti saab teha käest. Mugavam, kiirem, operatiivsem. Mis sellest siis niiväga halba? Tükk maad loomulikum kui ülipika säri ja ülimadala ISOga tehtud ööklõpsud…

Pisut selgemalt sama mõte:

  • Kui tahad dokumenteerida VALGUSOLUSID, siis pead oma kaamera-klaasi-süsteemi (NB! oluline rõhk kaamera JA klaas kambapeale kokku) kalibreerima mingile standard-valgepunktile ja pildistama sellega. Siis ongi kuldne tund kuldne ja sinine tund potisinine. Kaadris olevate objektide värvid tulevad mis tulevad.
    Näide: https://en.wikipedia.org/wiki/The_dress ja juttu jätkub kauemaks…

  • Kui tahad dokumenteerida OBJEKTI VÄRVE, pead enne klõpsu kohalike valgusolude valgebalansi hallkaardiga paika panema ning pildil olevate objektide värvid tulevad, sõltumata valgusoludest (eeldame siin enam-vähem pideva spektriga valgusallikat) suuresosas samad, olgu need valgustatud keskpäevase päikese, päevavarju alla paistva taevasina või küünlaleegiga.

  • Kui tahad edasi anda MEELEOLU, olgu selleks päikeses säravad salatirohelised hiirekõrvad või sinakasroheline metsamüür siis võid pildistada mis-iganes-sätungitega kuid pead järeltöötluses keerama värvid just selliseks mis SINULE õige tundub ja see mis sinule õige tundub ongi õige. Alati. Definitsiooni järgi sest tegu ON Kunstiga. Sellesama Kunsti hind on samuti õige. Alati ja igal tehingul…
    Näide: https://en.wikipedia.org/wiki/The_Scream värvid ON õiged!!!

(henry kirjutab): Yllo, ülakoma ei tasu postituses kasutada, siis foorum ei näita seda postitust

Aitäh, Henry ülakomale osutamise eest! Võtsin nüüd ülakomad maha.

Aitäh kõigile paljude nõuannete eest!
Arvestan nendega edaspidises foto tegevuses.
Lab põhimõtete kasutamine vajab süvenemist ja aega. Päris võõras ma nende põhimõtetega pole, sest olen õppinud maalimist ja tean maalimisel värvide kasutamise põhimõtteid. Fotonduses pole täpselt sama aga varasem info aitab Lab-i kergemini mõista.
Loodetavasti saan nädalavahetusel teha esimesed pildid kui aparaat on sätitud WB päikeselisele päevale ja ei ole enam auto WB-d.

Vahepeal jõudsin uuele kogemusele. Nimelt taipasin, et kui töötlen raw faile ja LR-s kasutan presete, siis ei ole enam tähtis, mis värve fotoaparaat teeb, vaid värvid saan arvutitöötluse käigus. Tegin ka oma esimese preseti.
Varemalt mõtlesin, et Canonil on ilusad soojad värvid. Nikon on kuidagi pidulike värvidega. Pentaxi värvid ei meeldinud. Aga raw arvutitöötlusega ei ole tähtsad aparaadi värvid, vaid peamiselt aparaadi muud omadused: näiteks dünaamika, amatööri puhul ka soodne hind.
Laadisin Photography Blogist ühe Pentax k 1 ii raw faili ja kuigi see fail oli juba ise pärsis loomulike värvidega, tegin puu rohe-kollast paremaks ja tuligi ilus pilt.
Mõtlen, et kui tulevikus uut aparaati osta, siis võiks olla Pentax, sest nö hinna ja pakutava tehnoloogia suhe on väga hea. Amatöörina pole mul vaja maailma parimat autofookust.
Kui ma selles punktis olen midagi valesti aru saanud, siis palun parandage!

Yllo kirjutas:

Varemalt mõtlesin, et Canonil on ilusad soojad värvid. Nikon
on kuidagi pidulike värvidega. Pentaxi värvid ei meeldinud.
Aga raw arvutitöötlusega ei ole tähtsad aparaadi värvid,
vaid peamiselt aparaadi muud omadused: näiteks dünaamika,
amatööri puhul ka soodne hind.

Näedsa, kunsnikuhing saab kergesti aru kuidas värvid töötavad, inseneri jaoks jälle aparaadi tööpõhimõtte tabamine lihtne :slight_smile:

Aga kuidas teineteisele ära seletada, millest teine pool kergesti aru ei saa?
Igatahes mul on tore kuulda avastusest, et aparaat ei teegi värve, vaid arvutiprogramm seal taga või sees :slight_smile:

Kusjuures ma insenerina hindan seda küll, kui vajadusel aparaadist tuleb kihku-kähku valmis pilt ja ei peagi hiljem raw või heeblitega jändama.
Teisalt jälle mõnest teisest aparaadist, kust ei saa kohe heade värvidega jpg-d, tuleb hiljem raw kaudu pusimisel oluliselt parem lõpptulemus. Iga asja jaoks sobiv riist.


petslane

(henry kirjutab): Mulle tundub, et niipidi on tulemus parem/kunstilisem kui kunstnik saab mõned tehnilised nipid selgeks, kui et insener õpib kompositsiooni - ega loomingulisust ei saagi eriti õppida.

(henry kirjutab): Metsjeesus, Sa ei ole vastanud ühele varasemale küsimusele, et miks Nikon siis oma viimased tippkaamerad tegi oluliselt viletsama “dünaamikaga” kui see dxo niinimetatud mõõdik niiväga oluline on. Seal on palju pisisasju mis seda dxo numbrit mõjutava, juba iso mõiste ise on digikaamerate juures vägagi erinevalt määratav.

(jaja kirjutab): MetsJeesus kirjutas:

  1. Kui ostad endale mingi kaamera siis osta kohe korralik =
    täiekaadriline.

Kui ostad omale auto, osta kohe Mersu või veel parem Ferrari. Kui elamist hakkad ostma, ei tasu alla 3 korruse ja 250 m2 vaadatagi. Telefon tasuks ka kohe aifööni viimane mudel võtta. Jne…

(Sass kirjutab): Paljud käituvadki sellise standardi järgi, aga ikka on liiga palju aega üle ja seletavad teistele, kuidas peaks elama.

(mihk kirjutab): Täpsustuseks, et Mersul ikkagi on üks äraütlemata metsakõlbulik mudel. Parem, kui Sinu nimetatud masinad kokku, G-Mersu. Aga kallis teine.
Aparaadi ostmisel peab arvestama ka optikaga, see maksab rohkem kui aparaat ise. Täiskaadrioptika on suurem - kallim kui poolkaadri oma. Poolkaadri pealt täiskaadrile üle minnes tuleb uus optika osta. Poolkaadri peale jäädes pole mõtet suuremat optikat hankida. Samas hiljem vahetades kipub selguma, et kasutatud poolkaaderkere ei maksa midagi ja poolkaadritorud samuti. Kasutatud täiskaadri ja tema torude eest veel mingit raha saab. Uued täiskaaderkered on mõnel tootjal praktiliselt sama suured kui varasemad poolkaaderkered, seega kere suuruse mõttes pole küll mõtet poolkaadrit osta. Pigem piirab valikuid rahakoti suurus esimese sammu tegemisel.

(henry kirjutab): Sa jahud koguaeg sony/nikoni/pentaxi paremast dünaamikast, miks Nikoni kõige kallimal profikaameral D5 see siis nii madal on võrreldes Canoni vastava mudeliga? See ikka vist ei olek kõige olulisem number milles igapäev jahuda.

https://www.dxomark.com/Cameras/Compare/Side-by-side/Canon--EOS-1D-X-Mark-II-versus-Nikon-D5___1071_1062

(Muhesemu kirjutab): Usun et monitori kalibreerimine ja hallkaardi kasutamine peaks andma suht loomulikud värvid.

[%sig%]

(henry kirjutab): Küsimus oli, et miks siis Nikon selle kõige kallima kaamera juures selle dxo numbriga ebaõnnestus kui see nii tähtis on, see ju on viletsam tema oma varasematest entusiastikaameratest. Minu jaoks paneb see küsimärgi alla kogu selle dxo dünaamika arvutuse. Ja need isod mille juures võrreldakse, ei pruugi üldse võrreldavad olla. Kunagi nägin ka ühte reaalolukorras piltide võrdlust kus Nikoni pilti oli kauem säritatud sama iso ja ava juures ja siis võrreldi dünaamikat, hetkel ei leia üles. Iso numbrid ei pruugi üldse võrreldavad olla erinevatel kaameratel.

Sa Metsjeesus ei taba ikka füüsikast sittagi. Sensor on ju lihtsalt soolestiku ussjätke sinnani jõudnud footonite kokku korjamiseks. Kui teel suur osa energiaspektrist kaduma läheb (kehv optika) siis isegi kõige suuremasse ussjätkesse jõuab vaid Gunst. Seda saab siis kas 12, 14 või 24 karpi ekstraheerida, ega kvaliteet sellest ei tõuse.