(Mihk kirjutab): Keskkooli füüsikaõpikust võib väheks jääda. Arvutan näitlikult.
Canoni viimase, 2010.a. välja tulnud Extender EF 2X III sees on 9 läätse. Teadmata tema täpset optilist skeemi lähtun sellest, et omavahel kokku liimitud läätsesid ei ole. Seega on tal 18 vääristatud pinda. Üks pind - kadu 0,5%, seega läbi ühe vääristatud pinna läheb 99,5% valgusenergiast.
0,095 astmel 18 annab 0,914 ehk valgusenergia kadu klaas-õhk ja õhk klaas 18-l üleminekul on kokku 8,6%. Klaasi enda sees on valgusenergia kadu ehk neeldumine ca 4% 1cm läätse paksuse kohta.
Võtame läätsede kogupaksuseks umbes 3,5cm, saame 0,96 astmel 3,5, mis annab 0,87 läbi minekut ehk 13% kadu.
Kokku läheb läbi telekonverteri 0,914*0,87=0,795. Ehk 79,5% valgusest läheb läbi, st ca 20% ongi valguse kadu. See osa valgusest / valgusenergiast kaobki tegelikult ära.
Jah, 2x telekonverteriga fookuskaugus pikeneb 2 korda ja suhteline ava väheneb 2 korda, absoluutne ava ei muutu. Aga vastu saad 4 korda suurema pindalaga Kuu kujutise sensoril. Energia jäävuse seadus - tasuta lõunaid ei ole. Seetõttu selle suurema Kuu kujutise pinnaühiku heledus on sensoril 4 korda väiksem - näitlikult iga kuuketta taga olev piksel-fotoelement annab 2x konverteri lisamisel 4 korda nõrgema elektrilise signaali. Aga kõikide kuuketta kujutise taga olevate pikslite-fotoelementide elektriliste signaalide summa on mõlemal juhul ühesuurune. Telekonverteriga manipuleerimisel lisandub veel eelpool arvutatud näitel ca 20% puhttehnilist valguse kadu, ka aberratsioonid suurenevad mõnevõrra.
Jeesukesel on õigus, et iga optilise elemendi lisamine kaotab valgust - valgusenergiat. Küsimus on alati selles, et lisatav optiline element peab täitma talle antud ülesannet nii hästi, et on mõistlik ohverdada kaasnev valguse kadu. Teadlikud valikud.