Telekonverter

H. P. kirjutas:

Kui harva pildistada kaugele siis v6ib ju mingi sony rx10 4-ga
ka asja saada, päevasel ajal, kuigi bokeh pole enam päris
see.

Haa! Väga huvitav oleks joonele panna mõni keskpärase teleobje+konverteriga täiskaader ja too sony RX10 :slight_smile:
Sonyl on küll pisike sensor aga valge obje. Proovi leida 300mm obje ning 2x telekonverter täiskaadrile, mis oleks enam-vähem samas hinnasuurusjärgus? 300mm F4 ning 2x telekonverter annab avaks 8… Ma pole küll kindel kas sihukese kombo ees täiskaader kere eelised esile pääsevad…
Poolkaader ning 1.4 konverter veel võib olla…


petslane

Sony rx10 mõte???.. üldine telekonverteri mõttekus tekib siis, kui sul on 400mm, 500mm, 600mm teleobjektiiv ja sinna vaja lisada 1,4 või 2 kordaja. Kui objektile lähemale ei saa.

(Mihk kirjutab): Keskkooli füüsikaõpikust võib väheks jääda. Arvutan näitlikult.
Canoni viimase, 2010.a. välja tulnud Extender EF 2X III sees on 9 läätse. Teadmata tema täpset optilist skeemi lähtun sellest, et omavahel kokku liimitud läätsesid ei ole. Seega on tal 18 vääristatud pinda. Üks pind - kadu 0,5%, seega läbi ühe vääristatud pinna läheb 99,5% valgusenergiast.
0,095 astmel 18 annab 0,914 ehk valgusenergia kadu klaas-õhk ja õhk klaas 18-l üleminekul on kokku 8,6%. Klaasi enda sees on valgusenergia kadu ehk neeldumine ca 4% 1cm läätse paksuse kohta.
Võtame läätsede kogupaksuseks umbes 3,5cm, saame 0,96 astmel 3,5, mis annab 0,87 läbi minekut ehk 13% kadu.
Kokku läheb läbi telekonverteri 0,914*0,87=0,795. Ehk 79,5% valgusest läheb läbi, st ca 20% ongi valguse kadu. See osa valgusest / valgusenergiast kaobki tegelikult ära.

Jah, 2x telekonverteriga fookuskaugus pikeneb 2 korda ja suhteline ava väheneb 2 korda, absoluutne ava ei muutu. Aga vastu saad 4 korda suurema pindalaga Kuu kujutise sensoril. Energia jäävuse seadus - tasuta lõunaid ei ole. Seetõttu selle suurema Kuu kujutise pinnaühiku heledus on sensoril 4 korda väiksem - näitlikult iga kuuketta taga olev piksel-fotoelement annab 2x konverteri lisamisel 4 korda nõrgema elektrilise signaali. Aga kõikide kuuketta kujutise taga olevate pikslite-fotoelementide elektriliste signaalide summa on mõlemal juhul ühesuurune. Telekonverteriga manipuleerimisel lisandub veel eelpool arvutatud näitel ca 20% puhttehnilist valguse kadu, ka aberratsioonid suurenevad mõnevõrra.

Jeesukesel on õigus, et iga optilise elemendi lisamine kaotab valgust - valgusenergiat. Küsimus on alati selles, et lisatav optiline element peab täitma talle antud ülesannet nii hästi, et on mõistlik ohverdada kaasnev valguse kadu. Teadlikud valikud.

(enn kirjutab): Mihk kirjutas:

Canoni viimase, 2010.a. välja tulnud Extender EF 2X III sees
on 9 läätse. Teadmata tema täpset optilist skeemi lähtun
sellest, et omavahel kokku liimitud läätsesid ei ole.

Aga lähtuks ikka sellest, et EF 2x optiline konstruktsioon on 9 elementi 5 grupis ja need 5 gruppi tunduvad küll omavahel liimitud läätsedega olevat
https://global.canon/en/c-museum/product/ef409.html
Seal siis valida Block diagram

[%sig%]

(Mvo kirjutab): Kuhu valgus kaob?

Nutta tuleks meil sinu selliste lollustest nõretavate postituste üle.

MetsJeesus kirjutas:

Antud näited ei pikenda objektiivi fookuskaugust isegi mitte
tutsukarvakese võrra

Fookuskaugus on üks hea näide fotograafias kasutusel olevast
väga napakast mõistest. Kogu arenguvõimeline maailm mõõdab
vaatenurka kraadides, foto-korüfeed millimeetrites. Nutukoht.

(Mihk kirjutab): Tänan lingi eest.
No siis jääb 18 tk asemel 10tk õhk-klaas üleminekut ja 4 klaas-liim-klaas üleminekut. Kui oleks teada, milliste omadustega krooni ja flinti on kasutatud, saaks nende nelja dupleksi sisemised üleminekukaod arvutada ja lisada. Jääb 8,6% asemel vast ca 6% järele. Vaadates seda lingitud skeemi on seal nii mõnigi pind suht väikse raadiusega, aga peegelduse osa sõltub teadupärast ka nurgast normaali suhtes. Ja ega pole mul ka teada, millise läbilaskega on konkreetse toote läätsede materjali nähtava valguse läbilase ja millised on konkreetse vääristuse tehn andmed.
Tegin suht robustse arvutusnäite, et igapäevaselt ainult stopp-ides mõtlejad vahel ka teistmoodi asju hindaksid.

(Mihk kirjutab): Valguse kadu 400% - see kõlab justkui allahindlus poes 400%… Päris naljakalt kõlab. Ma loodan, et tahtsid öelda - valgus väheneb 4 korda ehk kadu on 75% ja järele jääb 25% (üks neljandik) ? Seega sellest 25%-st läheb puhtfüüsiliselt kadudeks veel 20% (minu tinglik arvutus eelmises postituses) ehk 0,25*0,8= 0,2 ehk järele jääb kõigest 20%. Aga see tähendab juba ühte viiendikku, ehk VÄHENES VIIS KORDA. Ja tegemist oli kõigest koolimatemaatikaga - neli põhitehet, astendamine ja protsent.

Vast said aru, et valgus füüsiliselt kaob objektiivi sees sumbudes läätsede klaasides ja peegeldudes pindadelt tagasi ning seejärel sumbudes klaasis ja obje musta sisekesta pindadel. Soendab neid natuke. See, mis toodud näite puhul väheneb kokku 5 korda, see on sensoril tekkiva kujutise pinnaühiku valgustatus ehk heledus. Panid telekonverteri taha, said Kuu pindala 4 korda suuremaks, aga Kuu pinna kujutise heledus läks rohkem kui 4 korda väiksemaks, kuna telekonverteri optilised elemendid neelavad osa teda läbivast valgusest ära. Jääb küll alla poole stopi, aga seda võiks teada. Niipalju siis algtõdedest ja “valguse kadumisest”.

(Sulev kirjutab): Vanasti õpetati, et kui ristküliku kõrgus ja laius suurenevad 2 korda, siis suureneb pindala 4 korda.

(enn kirjutab): PS kirjutas:

Mina saan kujutise suurenemiseks kaks korda, fookuskauguse
suurenemisel kaks korda. Aga mul on ilmselt keskooli
füüsikast aega möödas ka. 4x pindala suurenemise valemit
palun.

Kui lineaarmõõde (pikkus, laius, diameeter) suureneb 2x, siis kujundi pindala suureneb 4x
See pole keskkooli füüsika, vaid põhikooli matemaatika.

[%sig%]

(Mihk kirjutab): PS kirjutas :

Suhteline ava on objektiivi läbimõõdu ja fookuskauguse jagatis, suhe.

Mulle tundub see sõnastus ebaselge. Mida nimetad selles valemis objektiivi läbimõõduks ?

(Mihk kirjutab): Kuuketta pindala valem on sama mis lapiku Maa oma, S=piiRR ehk pindala on võrdeline raadiuse ruuduga.

(Mihk kirjutab): Ja mida kogu maailm saadud numbriga peale hakkab, kui on ära mõõtnud “objektiivi diafragma labadest tekkiva peaaegu ümmarguse avause” läbimõõdu ?

(Mihk kirjutab): Uuri mõnest optika käsiraamatust, leiad sealt sama loogikaga protsentarvutused.

Kiusan austet proffi konkreetse näitega, ikka objektiivi ava teemal.
Objektiiv Canon 85 EF85mm f/1.8 USM, ristlõige ruudustikul ilma mõõtmeteta, aga mõõtmed on sellelt lõikelt ligikaudselt tuletatavad : https://global.canon/en/c-museum/product/ef313.html Ava läbimõõt peaks olema 85/1,8=47,2mm, aga iirisdiafragma avause läbimõõt paistab joonisel olema kõigest ca 28mm.
Või Helios 44M, mille kohta leidsin suisa mõõtudega ristlõike : http://allphotolenses.com/market/lot/c_279.html Tollel 58mm fookuskaugus, F2,0 ja ava seega 58/2 = 29mm. Aga joonisel on selgelt kirjas, et iirisdiafragma avause läbimõõt on 19,4mm. Seda viimast numbrit fookuskaugusega jagades tuleks avaarv F4,38, aga see ei saa ju nii olla.
Ei ole fotoobjektiivi ava läbimõõt võrdne objektiivi sees oleva diafragma avause suurusega.

Mis siis on tegelikult see “objektiivi läbimõõt”, mida silmas pidasid ja kuidas seda mõõdad ?

(Vahur kirjutab): See läbimõõt on ava läbimõõt, aga mitte füüsiline, vaid see, millisena ta paistab objektiivi esiotsast sisse vaadates.
Inglise keeles on selle nimi entrance pupil, selle järgi otsides leiab rohkem infot. Nt. sellel lehel on sellise pealkirja all illustreeriv pilt, mis asja selgitab
http://hyperphysics.phy-astr.gsu.edu/hbase/geoopt/stop.html

(Mihk kirjutab): Rõõm lugeda, et keegi siin stoppide ja suhteliste avade igapäevamaailmas toimetades veel teab, mis on fotoobjektiivi ava (samaväärne efektiivse avaga) ja kuidas seda reaalselt vaadata-mõõta. Jääb lisada ainult seda, et iirisdiafragma (apertuurdiafragma) kujutis paistab eest vaadates suurem või väiksem sõltuvalt sellest, kas tema ees on läätsed kokku positiivsed või negatiivsed. Esimesed suurendavad iirisdiafragma augu kujutist, teised vähendavad.

(Mihk kirjutab): No ei pane ta valgust pihta. 2x konverteri lisamine paneb kõvasti pihta objektiivi geomeetrilist VALGUSJÕUDU (teeb 4 korda väiksemaks) ja lisaks paneb natuke pihta ka efektiivset valgusjõudu (füüsiline valgusenergia kadu lisandunud läätsedel). Ja osa lisatud läätsedelt tagasi peegeldunud valgusest jõuab ka sensorini, aga maabub sensorile “valedes kohtades”, st. hägustab natuke kujutist.

Leidsin netist mõne asjalikuma ülevaate optika terminite ja objede osas, ka vene keeles. Vaatan natuke veel ja siis panen kogutud lingid kommentaaridega uue teemana üles. Vast on kasu edaspidiseks. Leidsin juhuslikult ka aifööni obje optilise skeemi.

(Jp kirjutab): 100 vastust küsimusele "Kas telekonverterid on sobilik kasutada ainult fiksobjektiividele? " :slight_smile:

Kesktoonid on need, mida saab raw-digifotos rahulikult “paika” panna peaaegu alati väikse näpuliigutusega. Olulisem on võttel teada, kas mängid pimeda või valge otsa toonide peale ja selle järgi korrigeerida mulli kaudu valguse mõõtmist. Või kaamera proovilaksu histogrammi järgi alumise või ülemise otsa suunas. Sest jamad tekivad just otstes, mitte kesktoonides.

Kui oli aeg, kus pidi suurt E6 filmi valgustama, oli peale selle mulliga mõõdetud kesktooni + korrektsiooni harilikult muljoon muud asja kokku arvutada, lõõtsa pikkuse parandus, filtrite koefitsiendid… Digifotos, kus kaameras juba enam-vähem võimalik tulemust näha, on see värk lausa lapsemäng.

Peenhäälestajad harilikult mures ka sellega, et kaameras näidatav histogramm on tegelikult jpg histogramm. Kuna pildistan raw-d ainult, siis selle histogramm on alati veidi laiem kaamera näidatavast jpg-histogrammist. Kui kaamera jpg-seadetes pole mingit värdjalikku “kreatiivset” presetti pandud, siis saab mingi “neutraalse” jpg-histogrammi järgi päris hästi orienteeruda heledustes ja pimedustes.

Täielikus hädas, kui valge põleb ikka veendunult välja ja ja mustades on lilla-roheline korn, siis paljudel juhtudel annab kiire kahvel lisavõimalusi otstes.
Aga tasub ehk siiski mõtelda, kas iga kord peab sul olema igal pool piisav signaal tagatud, tihti ta neelab kogu mahla pildist, jääb mingi hallide pläga, heledast tumeda plägani.Haisev must ja särav valge on toredad asjad.
Aga töös on vahel vaja maskidega siia-sinna olulistele detailidele lisa anda.

Selle pärast ei tasu oma elu rikkuda ja hakata endale vaevu otsima.
Kaamera histogramm kolme kanali näitamisega (st mitte ainult üks üld e tegelikult tihti rohelise kanali :slight_smile: histogramm, vaid kõik kolm kanalit) on piisav, kui pidevalt kasutada samade seadetega ja õppida vigadest.

Noh, need presetid on tegelikult äri, neid müüakse pimedatele, kes tahavad kreatiivsed visuaalimeistrid olla instagrammis vmt kohas.
Seal äris on vahelduvad preseti-moed nõudluse muutmiseks, nagu beibede hilbuturul roosa-roheline-pikk-lühike-kitsas-lotendav jne. Tuleb laine algul kontrasti, siis clarity, siis saturation maha, siis maski korrektsioonita värvinega jne jne. Peamine on leida lehm, kes vajab tunnustust sotsmeedias ja see tühjaks lüpsta :slight_smile:
Presette toodetakse äpardujate poolt mõne maailma eduka pildi look-i ahvides ja inimesed arvavadki, et selle paarikümne dolari pakiga ta saab globaalselt tunnustatud geeniuseks, mingi vaevata ega energia ega aja raiskamiseta… Et suva läbiseedimata asjale kupatad preseti pähe ja kunst valmis.
Mingid feisspuukide ja instagrammide püsibeibed muidugi laigivad kõike, silmad kinni, aga viie minuti pärast ei mäleta midagi. Äärmiselt vajalikud keskkonnad taoliste followerite karja korjata

Histogrammi (RGB kanalid) ma hoian pidevalt kaamera taga nähtaval. Ja igaks juhuks panen täiskiirusel kahvli, esimene kaader nii, nagu seatud. Ajaga on vilumus tekkinud, et kohe, isegi kiire töö juures kahtlases kohas iga üksiku rgb-kanali lõhki minek kontrollida.

Mu harilikus kliendi-töös on vaja kindel olla, et saan signaali vajadusel kätte igalt poolt, varjust ja valgusest. Kuigi pole iga kord vaja varjudest midagi, on see mul vajadusel olemas välja koukida. Ma ei taha väikse mälukaardi kokkuhoiu pärast hiljem sadu kilomeetreid uuesti sõita ja organiseerida turvade-adminnidega asju uuesti sobiva ilmaga.

Ühtede tööde juures on tehniline perfektsus tähtsam, kui teiste juures. Mingeid muusikuid laval võid toonide-tehniliselt palju ülbemalt pildistada, kui nt sügavaid interjööre arhitektile. Emotsioon mängib erinevalt.

Kaamera ja shopi histogrammi pole võrrelnud.Pole kaua ka otse jpg-d pildistanud rohelise ruuduga.
Tulen shoppi alles pärast raw-konverterit ja see on hoopis teine asi, raw-st välja imetud toonid, mitte kaamera jpg. Kui oleks igav, võiks ju kaameras eraldi raw külge pandud “preview” histogrammi vaadata… aga kas sel mingit tähtsust oleks? Tean ju, et see on teine lühem asi. Valguse mõõtmine jpg-histogrammiga otse võttel taandub umbes sellele, et kas ma oskan 3m mõõdulindiga mõõta 5m pikkust pulka :slight_smile: